Neuroloogiateemaline ümarlaud 13. jaanuaril Tallinnas

Osalesid: dr Ranno Viitmaa (Erivet), dr Sigrid Lapp (Erivet),  dr Piret Savvi (EMÜ),  dr Ants Kuks (EMÜ), Ülle Kell (Toometi kliinik), Kaire Vals, Ester Paju, Doris Madalik, Aade Aas, Krista Liseiski, Pilvi Jõemägi, Kert Lokotar, Kaja Reintam, Irja Lipp, Merete Tõnutare, Mariana Hallikas, Julia Antšugova, Irina Lillepärg, Aljo Pärn

Dr Ranno Viitmaa tutvustab neuroloogiaga tegelevaid veterinaare. Ümarlaua mõte sai alguse ca aasta tagasi, kui kliinikusse hakkasid tulema prantsuse buldogid halvatuse tunnustega ja uued prantslaste omanikud soovisid hakata massiliselt koerte selgasid pildistama terviseuuringute mõttes. Soovitasime natuke aega maha võtta, et anda meile võimalus hakata otsima vastavat teaduslikku materjali, et mitte lihtsalt teha uuringut uuringu pärast. Töötasime läbi viimase aja teadusliku kirjanduse, mida on tõesti palju, kuna teema on aktuaalne kogu maailmas. Tänu sellele oleme saanud osadele küsimustele väga selged vastused, kahjuks osad küsimused on senini vastuseta ja mitte ainult meil.

Dr Piret Savvi: meid huvitab kindlasti see, kus näete teie probleemkohta – see võib meie probleemide nägemustest erineda. Soovime saada teiepoolset sisendit, kuhu, kuidas ja mil moel edasi liikuda.

Kasvatajad ja omanikud tõstatasid põhiprobleemidena soovi saada teada, millest on seljaprobleemid tingitud ja kas neid saab kuidagi ennetada, kas see on geneetiline, ennetatav ja välditav mingitel tingimustel (nt aretusvalikud, varajased uuringud jne). Samuti sooviti teada, kui palju on olnud tõupaberitega haigeid koeri.  Kahjuks ei ole üheski uuringus kajastatud eraldi tõupaberitega või tõupaberiteta koerte arve. Arvatavasti ei ole seda teemat üldse puudutatud ja ka meie kliinikud ei küsi, kas koer on tõupaberitega või mitte ja võib järeldada, et haigeid koeri on nii tõupaberitega kui tõupaberiteta koerte hulgas.

Arutleti prantsuse buldogi normaalse liikumise üle – milline on kasvatajate jaoks normaalne liikumine ja milline on veterinaaride mõistes normaalne liikumine. Arutelu käigus jõuti ühisele tõdemusele, et normaalne ei ole jalgade lohistamine ega kerge komistamine, mis on seotud varvaste kerge käpa alla pöördumisega astumisel.

Arutleti Soomes kasutatava selgade hindamisskaala üle – hetkel ei ole väga täpselt teada, milline aste välistab koera aretuskasutuse.

Dr Viitmaa selgitas, et kaasasündinud ebanormaalsete selgroolülide kokku lugemine ei anna tegelikkuses midagi. On ilmunud piisavalt palju teaduslikke artikleid, mis tunnistavad selle mõttetust – kui panna kõrvuti prantsuse buldog, kellel on halvatus ja teine prantsuse buldog, kellel seda ei ole, siis ebanormaalsete selgroolülide arv on täpselt sama. Selliste selgroolülide arv kõigub tõuti ja see on ka kõik.  Vastavaid teaduslikke artikleid, mis näitavad, et seljaprobleemid ei tulene ebanormaalsetest selgroolülidest,  on piisavalt palju. Ei ole mõtet teha seljapilte ebanormaalsete lülide kokkulugemiseks, see ei anna mitte kellelegi mitte midagi. Küll aga võivad omavahel vale nurga all liitunud paar lüli hakata rõhuma seljaajukanalile ning sinna võib tekkida kitsaskoht.  Teadusartiklitest nähtub, et ebanormaalsed lülid ise ei ole seljaprobleemide põhjuseks. Selleks võivad olla pigem lülidevaheline nurk ja erinevad lülitüübid, kuid tänaseni ei ole tehtud ühtegi põhjalikku ja täpset laiapõhjalist uuringut selle kohta. Küll on võrreldud erinevate uuringugruppide omavahelisi tulemusi.  Kui nüüd vaadata pärilikkust, siis sakslastel on tehtud põhjalik uuring, mis näitab ebanormaalsete lülide arvu otsest pärandumist.  Sama uuring näitab, et 90% prantslastest on hemivertebra ehk  täiesti terveid on ainult 10%.  Samuti juhiti antud uuringus tähelepanu asjaolule, et mida pikem on prantsuse buldogi saba, seda vähem on ebanormaalseid lülisid. Kui tulla tagasi prantslaste kliiniliste halvatusprobleemide juurde, siis ebanormaalsed selgroolülid on kaduvväike osa halvatuste põhjustest. Statistiliselt (üle 70%) on prantsuse buldogi halvatuks jäämise põhjus diski prolaps ehk lülivaheketta sopistumine.  Ebanormaalsed selgroolülid on halvatuse põhjustajaks alla 10% halvatusjuhtudest. Halvatust võivad põhjustada ka 4–5 muud haigust. Diskihaigus on põhiline probleem, mis sõltub paljuski sellest, mida geenid on ette määranud. Samuti mängivad siinkohal rolli traumad. Võib-olla oleks võimalik diske mõjutada väga varajases vanuses (2–3 kuud), kuid täna ei tea veel keegi, kuidas seda teha. Meetod, mille alusel hinnatakse Soomes  seljapilte, on prantsuse buldogide puhul täiesti valideerimata. Mõttekoht – kas on mõtet teha rahustatud koerale mitmeid seljapilte ja neid uurida teadmata, kas ja millist kasu me sellistest asjadest üldse saame.

Arutleti diskiprobleemide ilmnemise üle vanuse, soo ja kehakaaluga seotult. Teadusartiklitest nähtud, et keskmiseks diskiprobleemi ilmnemise vanuseks on ca 4 aastat, soolise ja kehakaalu osas ei ole üheski uuringus kokkuvõtteid tehtud. Arutleti seljaprobleemide seotust liikumisega. Vastavaid uuringuid ei ole tehtud, kuid takside puhul on välja toodud, et näiteks agility ei mõjuta nende seljaprobleeme. Jõuti konsensusele, et koer siiski peab saama talle sobivat füüsilist koormust, et lihased oleksid toonuses ja ei tekiks ülekaal, kuid üle pingutada ei ole mitte millegagi hea.

Kuna neuroloogilised probleemid ilmnevad keskmiselt 4 aasta vanuses, kuid koeri kasutatakse aretuses varem, võiks abiks olla neuroloogiline ülevaatus, mida siis korrata mingite teatud kindlate ajavahemike tagant. Sellistele liinidele tekib tulevikus oma aretusväärtus, kui on näha, et mitme põlvkonna vältel ei ole tuvastatud neuroloogilisi probleeme. Rootsis on korraldatud laiaulatuslik uuring mopside osas, kus siis koera liikumist hindas nii omanik kui ka neuroloogiaga tegelev veterinaar. Kui varasemalt Inglismaa andmete kohaselt oli mopsidel ortopeedilistel põhjustel 2,4% ja neuroloogilistel põhjustel 1,4% populatsioonist liikumisanomaaliad, siis Rootsi uuring näitas, et omanike hinnangute põhjal oli üle 20% koertest liikumishäireid. Videote põhjal lisandus sinna veterinaaride poolt veel 30% uuringul osalenutest. Erinevus kindlasti tuleneb ka sellest, et omanikud ja kasvatajad on harjunud teatud liikumistüübi ja -mustriga ning ei pea seda ebanormaalseks. Küll aga oskavad veterinaarid leida liikumises neuroloogilise põhjaga liikumishäireid. Kui vaadata surmapõhjuste statistikat erinevates artiklites, siis esikohal olid ajuprobleemid ja teisel kohal neuroloogilised probleemid.

Kas uuring ainult andmete kogumiseks? Mis saab siis, kui uuringu käigus tuvastatakse tõesti neuroloogiline probleem, mis võib vajada näiteks magnetuuringut? Antud küsimustes toimus põhjalik arutelu – kuidas ja kust alustada, kuidas ja kes kogub andmeid, kes on pädevad antud ülevaatust korraldama jne.

spacer